Aakre Viinavabrik

hiivis (ERA), Eesti Ajalooarhiivis (EAA) ja Muinsuskaitseameti arhiivis asuvate fondide materjale1.

2. Ajalooline ülevaade
Sissejuhatus: Aakre mõisakompleks asub Valga maakonnas, Puka vallas, Aakre külas. Endise administratiivjaotuse järgi kuulus Aakre mõis Rõngu kihelkonda. Seal asus mitu linnust, nende hulgas Vooremägi ja Kivivare linnamägi. 1224 kuni 1558 oli kihelkond Tartu piiskopkonna osa. Põhjasõja ajal sai Rõngu kihelkond raskesti kannatada. 1856. aastal alustati Rõngu kihelkonnas talude päriseksostuga. Tartu Võru Rahukogu andmetel osteti Aakre vallas 1864. aastal päriseks 3 talu, 1868. aastal 13 talu ning 1873. Viimased talud osteti päriseks 1896. aastal. 1922. aastal oli rahvaloenduse andmetel Aakre valla elanike arv 1652 (mehi 782, naisi 870). Aakre valla pindala oli 1922. aastal 8394,8 ha.2
Nõukogude perioodil, aastatel 1961-1966 muudeti Võru, Valga ja Tartu rajooni halduspiire ning 1962. aastal läks Aakre Valga rajooni koosseisu. Aakre mõisa hoonestusest on käesolevaks ajaks säilinud järgmised ehitised ja rajatised (kinnismälestised):
Aakre mõisa peahoone reg nr 23168
Aakre mõisa park reg nr 23169
Aakre mõisa ait reg nr 23170
Aakre mõisa teenijatemaja reg nr 23171
Aakre mõisa tall-tõllakuur reg nr 23172
Aakre mõisa viinavabrik reg nr 23173
Aakre mõisa metsnikumaja reg nr 23174
Aakre mõisa metsniku ait reg nr 23175

Mõisa ajalooline kujunemine: Pärast muistse vabadusvõitluse lõppu moodustati Lõuna – Eesti aladel kiriklik feodaalriik Tartu piiskopkond (1224 – 1558). See hõlmas nüüdse Põlvamaa, Tartumaa, Võrumaa ning Jõgevamaa kagu- ja Valgamaa idaosa. Piiskopkonna ajast võib hakata jälgima paljude mõisate kujunemislugu. Aakre mõisat on aegade jooksul nimetatud erinevate nimedega. Heinrich von Hagemeister on kirjutanud, et Aykar ehk Ayakar kuulus 1468. aastal Wessel von Loe´le, kelle surma järel päris mõisa Hans von Rope. Seejärel oli järgmiseks valdajaks Wischell, kes piiskop Johannese loal 1483. aastal mõisa Tartu kaupmees Heinrich Butenbrod’ile 1000 vana marga eest pantis. 1517. aastal ostis mõisa 1400 vana marga eest Hans Rademann oma tütrele. Tütar abiellus Jacob Gurland’iga, kes mõisa üle võttis. Teiste teadete järgi võttis mõisa üle hoopis Kersten Kivel ja Caspar Giell või Galen (Hagemeistri sõnul pole õige nimi teada).3
Siin tekib erinevus nimedes alljärgnevalt toodud Leonard Von Stryki uurimusega (Galen – Kawer?). Leonhard von Stryki poolt kirja pandu tugineb viidetega allikatele. Balti-saksa ajaloolane Leonhard von Stryk on oma uurimustes järgmist kirjutanud: Ayakar ehk Kawrmoise (enne seda Aicker) omanikeks oli 16. sajandi esimesel poolel Kawerite aadliperekond. 16. sajandi keskel oli mõisa omanikuks Walter Delwig ja lesknaine Dorothea (sünd. Tödwen), kellel oli esimesest abielust Heinrich Kaweriga laps. Pärast Walter Delwigi surma võttis kohustused ja nõuded mõisale üle tema vend Ebbhard Delwig. Ebbhard Delwig pöördus Tartu piiskop Hermanni vahendusel Moritz Wrangeli (Tartu piiskopkonna toomdekaan, toompraost ning Tallinna piiskopi koadjuutor) ja tema nõunike poole. 27. aprillil 1557. aastal kinnitab piiskop, et Ebbhard Delwigile ja lesknaisele koos lastega makstakse 7500 marka. Seejärel läks mõis jesuiitide kasutusse.
17. sajandi alguses oli mõisa valdajaks Engelbrecht Kawer (tõenäoliselt Heinrich Kaweri järeltulija), kes kaotas mõisa, sest aastal 1627 annetas Gustav II Adolf Aakre mõisa koos Rõngu mõisaga admiral Clas Larsson Flemingile. Nii läks mõis Flemingite perekonna kätte. 17. sajandi mõisate reduktsiooni käigus Aakre mõis riigistati ning oli algul Rootsi, hiljem Vene riigimõis. Aastal 1782 andis Venemaa keisrinna Katariina II kindralleitnant Arend Vilhelm Rehbinderi käsutusse. 1798 kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa von Rehbinderitele. 1802. a. ostis endine Viiburi kuberner, kindralleitnant Karl Johann von Günzel (1741–1816) ja tema abikaasa Catharina (1770–1844, krahv Jacob Johann von Sieversi tütar) salanõunik Arend Wilhelm von Rehbinderilt 115 000 rubla eest Aakre mõisa.
1832 ostis mõisa Dorothea Balmzweig (sünd. paroness von Kolbe). Balmzweigi pärijate käest ostis 1840. aastal mõisa 87400 rubla eest Wilhelm von Engelhardt. Wilhlem Engelhardti surma järel oli mõis tema pärijate omanduses (lesk Wilhelmine (sündinud von Struf) ja nende lapsed: leitnant Woldemar, rittmeister Robert, rittmeister Theodor, Clementine, Sophie, Alexandra, Matilde ja Wilhelmine Geischwistern von Engelhardt). 1843. aastal võttis 94000 rubla eest mõisa üle rittmeister parun Robert Engelhardt. Engelhardtide suguvõsa käes oli mõis kuni 1853. aastani, mil meditsiinidoktor Leo Theodor von Rohland omandas mõisa 160 000 rubla eest. 1856. aastal võeti 220 000 rubla suurune hüpoteegilaen ning 1859. aastal veel 265 000 rubla.4 1907. aastast sai uueks omanikuks õigusteaduste doktor professor Woldemar von Rohland5 (Leo von Rohlandi poeg), kes omandas mõisa 167 500 rubla eest. Mõis kuulus von Rohlanditele 1919. aastani, kuni võõrandamiseni. Aakre mõisa juurde kuuluvad Hundi ehk Karlsbergi mõis ja Purtsi mõis olid juba varem kanditaludena välja antud.
1921-1923. aastal vaidlustas Voldemar Rohland Riigikohtus Maakorralduse Peavalitsuse otsuse Aakre mõisa viinavabriku sisseseade võõrandamise kohta.6 Toimiku lk 7 on kirjas, pöördumine Eesti Riigi välisministri poole, kus (kirjaviis muutmata) Saksa riigi alam professor Voldemar Rohland palub Aakre mõisas olevad põllumajanduse kõrval tööstused, nagu piiritusevabrik, saevärk, tsemendikatusekivi valmistamise asutus jne saaksivad temale tagasi antud ja põhjendab palvet järgmiselt:
1) Aakre vabriku uus ehitus 1911. aastast ja ainult 2 ½ aastat kuni 1914. sügiseni töötanud.
2) Et kiireste taganev Venevägi jaanuaris 1918.a. üksikud vabriku masinad, võlvid, lagrid, lagri alused jne nende seisukohtadelt vägivallaligivõtmiseks lahti võtnud ja et ajajooksul kõik väiksemad masinate osad: ventiilid, võlvid jne ära varastatud on.
3) Et kauaaegse hoolitsemata seisu järele kõik masinad, iseäralikult aga keeduaparaadid ja kõrge väärtusega aurukatel kannatavad ja ajajooksul väärtuse kaotavad. Edasi selgub toimikust, et Rohland soovis, et niisugune väärtuslike masinate hävitamine lõpetataks ning võimalikult ruttu saaks asi otsustatud, mis vabriku edasitöötamist lubaks. Maakorralduse peavalitsuse juhataja ettekandes seisab, et 1. juunil 1921 on vabriku seisukord üksikasjaliselt ülevaadatud ning kokkuvõtvalt oli vabrik täiesti kasutuskõlbmatu, sest piirituse põletuseks osa sisseseadest mahalõhutud ja ära viidud. Rohland võib vabriku sisseseade tagasi saada võõrandamise nimekirja järgi, puuduvad osad makstakse välja. Vabriku hooned kuuluvad mõisa maa juurde ja jäävad riigile. 18.01.1923. saadetud kirja selgub, et Rohlandile sisseseade osade eest makstud ei ole ning palutakse luba vabrikut uuesti käima panna ja tükki maad omanikule tagasi anda. 12. 02. 1923. aastal Maakorralduse peavalitsus vastab kirjaga, et Põllutööstusministeerium peab otstarbekamaks Aakre mõisa viinavabrikus piimatalitust avada, nii et hoonet endisele omanikule rendile anda ei saa. 06.05.1925 esitas Voldemar Rohlandi esindaja Gustav Priimets Riigikohtule palve. Et maakorralduse peavalitsus minu volitajal Aaker mõisa viinavabriku sisseseaded vastuvaidlemata korras tagasi andma nõus on, tingimusega, et mina oma administratiivkaebuse selles asjas Maakorralduse Peavalitsuse otsuse peale 12.02.1923.a. nr 11 A. 3845 riigikohtult tagasi võtan, siis palun Riigikohut minu administratiivkaebust mitte käiku anda, vaid ära lõpetada. Nii selgub toimikust, et uuendatud sisseseadega viinavabrik sai töötada ainult aastatel 1911-1914. Viina- ja piirituse tootmise ajalugu Eestis
Viina- ja piiritusetootmise ajalugu Eestis on rohkem kui viis sajandit p**k. Selle aja jooksul on olnud aegu, mil viinapõletamine oli tulusam kui miski muu tootmine ja Eestis tegutses korraga üle 700 viinavabriku.
16. ja 17. sajandil võis viinapõletamine olla ainult linnakodanike tuluallikaks, alamrahvas sellega tegeleda ei võinud. Oma tarbeks võisid viina toota kõik kodanikud, müügiks aga ainult suurgildi liikmed. Viina tootmine ei sobinud linna, see nõudis suures mahus toorainet: teravilja, puhast vett ja küttepuid, need tuli linna kaugelt kohale vedada. Viinapõletamine oli tuleohtlik, lisaks tuli ära vedada ka tootmisjääk – praak. Seepärast levis piirituseajamine maale, sellega hakkasid tegelema nii mõisnikud kui esialgu ka talupojad. Hiljem, 17. sajandi keskel keelati talupoegadel viinapõletamine ära ja see muutus mõisnike privileegiks. Viina toodeti nii oma tarbeks, kohalikes kõrtside müügiks kui väljaveoks.
18. sajandi jooksul muutus viina põletamine Eestis majanduslikult väga tulusaks tegevuseks ja mõisate tähtsaimaks tootmisharuks. 18. sajandi lõpus oli Eestis 731 viinakööki. Tehnoloogia oli tollal veel algeline, viina käisid pärisorjadest talupojad mõisas tegemas abiteo korras: anti ette, mis kogus viina peab kätteantud viljast välja tulema, ja talupojad siis tegid, niipalju kui neil teadmisi või kogemusi juhtus olema. Destillaatoriks olid vasest katlad, mis suleti pealt nn kübara või kiivriga, milles oli auru väljajuhtimiseks toru. Keskmiselt toodeti ühes viinaköögis üks vaat viina päevas. Oktoobris ehk viinakuul, kui muud tööd tehtud ja vili salves, hakkasid talud üksteise järel oma abiteokohust täitma ja nii kuni kevadiste põllutöödeni välja. Tootmine käis mihklipäevast jüripäevani. Viina destilleeriti enamasti kaks korda. Kohalikes kõrtsides müüdava viin tembiti 50º kanguseks, peenemad „saksaviinad” valmistati puhastatud lihtviinast, lastes sellel seista köömnete või muude maitseainetega ja lisades sellele mett või suhkrut. Likööride nime veel ei tuntud, peenemaid napse nimetati tõmmatud viinadeks, köömneviinaks ja aqua vitae’ks. Piirituseajamine sai õige hoo sisse pärast Põhjasõda, kui Eesti liideti Venemaaga ja avanes uus turg. Impeeriumi üha kasvav uus pealinn Sankt-Peterburg vajas viina nii õukonna kui ka sõjaväe ja laevastiku tarbeks. 1760. aastatel algas piirituse massiline väljavedu Venemaale. Sellest alates kuni Eesti iseseisvuseni sõltus Eesti- ja Liivimaa mõisate rikkus suurel määral piirituse müügist. Viina mõõdeti tol ajal vaatides, pangedes, toopides ja kortlites: pang on 12,2 liitrit, 1 toop on 1,22 liitrit, kortel on veerand toopi. On arvatud, et 18. sajandi lõpus toodeti Eestimaal juba 1,4–1,6 miljonit pange viina. Liitritesse arvestatult teeb see 17–20 mln liitrit viina. Nagu Venemaalgi, andis ka Eestis uue impulsi piiritustööstuse arengule 1863. aastal kehtestatud aktsiisiseadus, mis seadis suuri nõudeid tööstusruumidele, seadmestikule ja valmistoodangule. Seoses sellega hakkas senine käsitöönduslik tootmisviis asenduma vabrikulisega. Uued masinad olid aga kallid ja tasusid ära ainult siis, kui tootmismahte suurendati. Väikesed viinaköögid ei olnud enam tulusad ja pandi kinni. Kui 1850. aastatel oli Eestis 527 viinakööki, siis sajandi lõpus, 1899. aastal olid neist järel vähem kui pooled: ainult 249, enamik neist Põhja-Eestis. Aktsiisinormid soodustasid kartuli kasutamist ja sajandi lõpuks oli kartul piirituse toorainena välja tõrjunud rukki – enamus oli juba kartulipiiritus. Tehaste koguvõimsuseks arvatakse 1897. aastaks 3 miljonit pange piiritust, mis ümberarvutatult oleks 36,6 mln liitrit. 19. sajandi viimasel aastakümnel moodustas Eesti piiritusetoodang ligi kümnendiku Venemaa piirituse kogutoodangust. Baltimaad olid Peterburi suurvarustajad – nad katsid üle 90% Peterburi piiritusevajadusest. Lisaks Venemaale veeti Eestist piiritust välja ka mujale, põhiliselt Rootsi ja Saksamaale – ligi pool kogutoodangust. Eestimaa kubermangus jaksati Põhja-Eesti piiritusevabriku toodangust ära kasutada vaid 5-6%. Piirituse tootmine oli 19. sajandi lõpus kõige olulisem põllumajanduslikuks tootmiseks, aga sellel oli suur osakaal ka tööstuses tervikuna – Lõuna-Eestis umbes 30%, Põhja-Eestis aga isegi kuni 60%. Arenev piiritusetööstus vajas uusi seadmeid. Kohaliku tootmise eripära tõttu mujal toodetud seadmed alati ei sobinud, lisaks olid need kallid, seetõttu hakkas arenema kohalik rasketööstus, nii et just viinatootmine on pannud aluse meie rasketööstusele. Kuulsad Krulli tehased tekkisid eelkõige piiritusetööstuse varustamiseks: 1880. aastatel tootsid nad ainult piiritusetööstuse seadmeid. Lisaks Franz Krullile tootsid neid seadmeid ka Friedrich Wiegandi masinatehas Tallinnas, Fr. Mehringi masinatehas Narvas ja teised. Need tehased varustasid piiritusetootmise seadmetega ka Vene kubermange.
19. sajandi lõpus kehtestati Venemaal riiklik piirituse ja piiritusjookide müügimonopol. Eestis jõustus uus kord aastal 1900. Piiritusetehased jäid alles, nende töökorralduses midagi oluliselt ei muutunud, aga oma toodangut võisid nad müüa ainult kas riigile või siis välismaale. Riiginormi katmiseks kulus ligikaudu 90% toodangust. Eesti piiritusetehased jäid ametlikult Peterburi, Pihkva ja Novgorodi kubermangude varustajaks, riiklikud normid olid püstitatud nii, et need võimaldasid piiritusetoodangut varasemaga võrreldes isegi tõsta. Allikas (lühendatult): http://www.jootargalt.ee/

Mõisa üldkavatis: Vanim Aakre mõisa ja selle ümbruse plaan säilinud on aastast 1684 (“Ringens Gebiet Pudosta külla under Ayakarshoff”; Lisa 1, kaart 1),7 mille koostajaks oli Johan Holmberg. Plaanil on mõisasüda tähisega E, talud tähistatud maja-sümbolitega, veski punase punktiga. Plaanil on talumaade kõlvikud, mõisa piir (ka Võrtsjärvel), teedevõrk, sillad, miilipostid, vetevõrk, jõgede voolusuunad. "Wore meggi ell, Wore backe" (Voormägi) on märgitud nelinurkse kujundiga. Ca 1700.a. on valmistatud Aakre mõisa kaart („Karta över Ayakerhoff“; Lisa 1, kaart 2).8 Plaanil on mõisasüda märgitud peahoone kujutisega, mõisa külviväljad, teedevõrk. Plaan on kaunistatud kompassroosiga.
1782. aastast pärineb Johan Lorentz Bohmi koostatud plaan, mille aluskaardina on kasutatud Johan Holmberg poolt 1684. aastal valmistatud plaani. („Ringen Gebidet Pudoste Külla unter Ayakarshoff“ Lisa 1, kaart 3),9 millel talud, kõrtsid ja veskid eristatud stiliseeritud maja sümboliga. Plaanil on kihelkonna piir, külateed, sillakohad, vetevõrk; eristatud on puistutüübid, Vooremägi. Plaan on kaunistatud kompassroosiga.
1902. aastast pärineb plaan, mis on koostatud 1852-1857. aastal C. Blossfeldti poolt valminud aluskaardi järgi. Selle plaani („Kirchspiel Ringen Ayakar“; Lisa 1, plaan 4)10 koostas Liivimaa Rüütelkonna maamõõtja C. Eichwald. Sellelt plaanilt selgub, et viinavabriku kõrval (edela-lääne suunal) on olnud veel üks suur hoone. Plaanil on viinavabriku põhimaht, hoone hilisemaid, madalamaid juurdeehitisi veel märgitud ei ole. Loodepoolsed madalamad juurdeehitised ehitati 20. sajandi alguses. Viinavabrikust kagus, üle Purtse jõe on olnud veskihoone.
3. Arhitektuuriajalooline periodiseering ja väärtushinnangud

Hilisklassitsistlikus stiilis, historitsistlike kujunduselementidega ehitatud hoone on iseloomulik näide omaaegsest mõisakompleksi kuulunud tööstushoonest. Aakre mõisa omanikud on vahetunud tihedalt ja suhteliselt lühikeste perioodide kaupa. Arvatavasti on mõisakompleksi hooneid juurde ehitatud kõige rohkem viimaste omanike poolt. Sellest annab tunnistust ka Voldemar von Rohlandi poolt 1856-1859 võetud hüpoteegilaenud, mis eeldatavasti suunati just ehitusse ja mõisa majandamise edendamisse. Seetõttu võib arvata, et käsitletava hoone põhimahu ehitusaeg jääb samasse ajaühikusse. Viinavabrik paikneb mõisa peahoonest ca 200 m kaugusel edelas.
19. sajandi keskpaiku maakividest ja keraamilistest tellistest ehitatud vundamendi ja seinamüüridega viinavabrikul on algupäraselt arvatavasti olnud keraamilistest kividest või tsementkividest katusekate. Hiljem on kivikate vahetatud odavama ja käepärasema laastukatte vastu. Nõukogude perioodil paigaldati laastukatte peale eterniitplaadid. Hoonel on säilinud algupärased profileeritud otstega sarikad ja toolvärk. Põhimahu mõlematel otsaviiludel on pennid kaunistatud dekoratiivsete ristuvate prussidega.


1 Vaade hoonele põhjast (vaade madalamatele hooneosadele)
Viilkatusega hoone põhimaht on ristkülikukujulise põhiplaaniga. Maakividest ja keraamilistest tellistest ehitatud paksud seinamüürid on väljast ning osaliselt ka seest lubikrohviga kaetud. Kirdepoolsel katusel on vintskapp, mis on pööningule ehitatud eluruumide valgustamiseks. Põhimahu loodepoolse otsaseinaga liituvad astmeliselt kaks madalamat ja kitsamat hooneosa. Äärmisel, kõige madalamal hooneosal on pultkatus. Madalama viilkatusega hooneosa otsaseinas on krohviraamistusega ümar aken. Selle katusealusele pööningule ei pääse. Loodepoolsed, madalamad hooneosad on hilisemad juurdeehitused ning pärinevad 20. sajandi algusest.

2 Vaade hoonele kirdest (esifassaad)
Kirdefassaad on liigendatud silekohviga kaetud liseenidega, katusel on katusel on vintskapp. Põhimahu sokliosa on külgmistes osades kerget eenduv, keskosas fassaadiga samal tasapinnal. Hoonel on palju eri suuruses aknaid. Osa aknaavasid on ruudukujulised, millel ees puitluugid. Ristkülikukujulised aknad on kuuese ruudujaotusega. Edelaküljel on eenduval hooneosal ees kolm kõrget akent, kahel aval on ees puitluugid. Kasutatud on ka petikaknaid. Kõikide akende ümber on tellislaoga eenduvad raamistused, mis on üle krohvitud. Kirdekülje keskmes on välisukse ja suurema akna kohal raamistus lõpetatud kaarjalt. Juurdeehituse kirdeküljel on aknaava A-8 laotud kaarsillusega, aknal on ees puitluugid. Keldriakendel ei ole algupäraseid raame säilinud.

3 Vaade hoonele edelast
Edelapoolsel küljel on eenduv pultkatusega hooneosa, mille läänenurgas paikneb puidust juurdeehitis. Sealt pääses puittreppi mööda keldri kohal olevatesse ruumidesse. Lisas 1 fotol nr 2 paistab puittrepp ning fotol 3 on näha osa trepi käsipuust. Lisa 1 fotol 2 on näha, et sel ajal on hoonel veel laastukatus ning puidust juurdeehituse kohal on väike kaarjas uukaken. Hoone põhimaht on osaliselt kellerdatud. Põhimahu otstes paiknevad suuremad keldriruumid (ruum nr 1, 4, 8) on ehitatud ristvõlvidega, kaks väiksemat keldriruumi (ruum nr 2, 9) silindervõlvidega. Keldriruum nr 8 on nõukogude perioodil silikaattellistest vaheseintega kaheks ruumiks ehitatud. Hoone kellerdamata keskosas ja edelakülje eenduvas osas on kõrged ruumid.

4 Vaade hoonele lõunast 5 Vaade hoone kagupoolsele otsaseinale
Siseruumid: Nõukogude perioodil on hoone siseruume ümber ehitatud. Hoonet kasutati osaliselt meierina, osaliselt ladudena. Osa ruume on olnud kasutusel kontori- ja eluruumidena.
4. Tehnilise seisukorra hinnang

Katus: Algupäraselt on hoone katusekatteks olnud kivikate ja seejärel laastukate. Nõukogude perioodil asendati laastukate eterniitplaatidega. Eterniitplaadid on amortiseerunud, kohati on katusekonstruktsioonid läbisadudest mädanikust kahjustunud. Hoone uus, praegune omanik on alates hoone omandamisest aasta jooksul katust parandanud, nii et suuremad läbisajud on peatatud. Hoonel on säilinud algupärased sarikad ja toolvärk. Sarikate otsad on kujundatud profileeritud otstega. Katusekonstruktsioonide tehniline seisukord on kohati halb, osaliselt avariiline. Vahelae talad on kohati mädaniku kahjustustega, eriti müürile toetuvad talade otsad. Pööningu laed on varisemisohtlikud ning paljudes kohtades praegu liikuda ei ole võimalik. Vajalik on teostada uuringud kahjustuste ulatuse ja nende asukohtade määramiseks. Neid töid peab tegema täiendavaid turvameetmeid kasutades. Korstnad, lõõrid, ahjud: Viinavabriku kõrge telliskorsten lammutati 1980. aastatel poole võrra lühemaks, kirdeküljel jookseb korstnapinnal p**k pragu ülalt alla. Katusel on säilinud puidust tuulutuskorsten. Hoonel on säilinud kaks keraamilistest tellistest laotud profileeritud pitsiga küttekorstent. Korstnajalad ja lõõrid on kohati lagunenud, ruumis nr 16 on näha tulekahju jälgi. Ruumides 14, 15, 16, 25, 26 on metallahjud, mis on lagunenud. ruumis 16 on olnud arvatavasti ka pliit, mis nüüdseks on lammutatud. Ruumi 16/17 sooojamüüri ülaosas on väike profileeritud karniis. Seinamüürid: Maakividest ja keraamilistest tellistest seinamüürid on suhteliselt hästi säilinud. Osa maakive ja telliseid on müürist välja kukkunud, osa telliseid murenenud. Müüritisest on sideaine välja varisenud. Eenduva hooneosa edelaseina on parandatud, selles kohas on maakivid tagasi laotud tsementmördiga. Tsementmördiga paranduskohti leidub ka mujal fassaadidel. Lubikrohv on kohati müüritiselt maha varisenud, kohati leidub müüritises pragusid. Aknad, uksed: Hoone on seisnud tühjana, enamusel akendel on aknaklaasid p**ka aega puudunud. Siseraamid on eest tõstetud, osa neist on siseruumides säilinud, osa kaotsi läinud. Algupäraselt säilinud akende siseraame ja mõned uksed on tõstetud siseruumidesse hoiule. Hoone kagupoolse keldriruumi aknaavadel puuduvad nii raamid kui ka lengid. Algupärasena on säilinud arvatavasti välisuksed VU-4 koos ühe ukseluugiga, VU-5, VU-7, VU-11. Algupärased välisuksed on halvas seisukorras. Praegune omanik on klaasinud aknaid ja remontinud välisuksi, et avad oleksid suletud ja hoone püsiks seest võimalikult kuivana. Akende ja uste kirjeldus ning seisukorra hinnang on toodud lisas 3. Kelder: Osade keldriruumide ristvõlvid ja silindervõlvid on säilinud rahuldavas, osa võlvidest heas seisukorras. Ristvõlvidega keldriruumi nr 1 pääses algselt ukse kaudu (KA-4), praegu on nii ukseava kui ka arvatavasti väljast keldriukseni viinud trepp pinnase sees. Silindervõlviga keldriruum nr 2 on samuti täidetud pinnase ja väiksemate maakividega, mis võivad pärit olla endisest maja esisest munakivisillutisest. Endisest uksest paistab vaid kaarsilluse ülaosa. Keldriruumi nr 1 võlvid on kohati lagunenud, lubikrohv on maha kukkunud ja tellised on niiskuse toimel pudedaks muutunud. Paremas seisukorras on keldriruumid nr 4, 8, 9. Nendel ruumidel on ees aknad ja võlvid on säilinud paremini. Siseruumid: Hoone siseruumid on rahuldavas, kohati halvas seisukorras. Nõukogude perioodil on ruume kasutatud mitmel otstarbel. Põhimahu keskmes asuvad ruumid olid kasutusel meiereina, need ruumid on kõige rohkem ümber ehitatud võrreldes algupärasega. Enamus ruume on olnud kasutusel ladudena, töökodadena, osa ka eluruumidena. Nendes ruumides on säilinud rohkem algupäraseid detaile. Säilinud on algupäraseid siseuksi koos metallmanustega. Viinavabriku seadmed on kõik likvideeritud, minema viidud. Mõningates ruumides on näha vaid erinevate seadmete betoonist aluseid, betoonist valatud vanne (nt ruum nr 8, 18). Siseruumide täpsem kirjeldus ja seisukorra hinnang on toodud ruumide kaupa lisas 4. Kinnistu: Viinavabriku kinnistu idakülg piirneb Purtse jõega, läände jääb Tartu – Valga tee. Omanik on kinnistut puhastanud võsast ja prahist. Kinnistu on hetkel rahuldavas seisukorras. Kinnistu põhjanurgas on kaheksa betoonposti, mille metallrõnga külge seoti omal ajal hobused. Osa poste on lagunenud, kuid enamus on säilinud heas seisukorras.

5 Vaade kinnistu siseselt teelt betoonpostidele

5. Hinnang kavandatavatele muudatustele

Aakre mõisa viinavabrik kavatsetakse remontida ja restaureerida ning taastada algupärase välisilmega. Hoone katus remonditakse, planeeritud on paigaldada algupärase eeskujul savikividest katusekate. Fassaadid remonditakse, avatäidete ümber ja seintes olevad silikaattellised asendatakse algupärase ehitusmaterjaliga (maakivi ja keraamiline tellis). Välisuksed ja aknad remonditakse – taastatakse (vastavalt olemasolevale situatsioonile). Hoone siseruumide planeering jäetakse põhimõtteliselt samaks. Nõukogude perioodil silikaattellistest ehitatud vaheseinad on lubatud likvideerida. Mahukat hoonet kavatsetakse kasutada mitmesuguseks otstarbeks. Ruumid kohandatakse väiketootmiseks ja/või kunsti – ja käsitööga viljelemise tarbeks ning kultuuriga seotud ühisürituste korraldamiseks. Plaanitakse rajada klaasipuhumis töökoda, kus vajaduse ja soovi korral saaksid käia praktiseerimas kunstikoolide õpilased. Osa ruume on planeeritud ehitada eluruumideks ja/või majutusruumideks. Omanikul on kavas koostööd teha piirkonna koolidega, et ruume kasutada õpitubade otstarbeks. Mõeldav on koostada püsiekspositsioon viinavabriku ja Aakre mõisa teiste hoonete ajaloo ja Aakrega seotud isikute kohta ning avada ekspositsioon huvilistele. Hoone asub looduslikult kaunis kohas ja on Aakre külas tee äärest hästi vaadeldav. Praegu tühjana seisev hoone saab kasutusotstarbe, remondituna algupärase eeskujul taastatud välisilme ning väärtustab seeläbi kogu restaureeritud hoonena Aakre mõisakompleksi. Kinnistul paiknevad kivipostid (kasutati algselt hobuste kinnisidumiseks) remonditakse. Kinnistu korrastatakse, võimalusel taastatakse munakivisillutusega sissesõidutee.

6. Kultuuriväärtuslike detailide loetelu

1.Tellislaoga nurgarustika hoone nurkades, liseenid kirdefassaadil ja avatäiteid ümbritsevad eenduvad krohviraamistused.
2.Sise- ja välisseintes olevate avatäidete kaarsillused.
3.Vintskapp hoone kirdeküljel.
4.Viinavabriku kõrge telliskorsten.
5.Otsaviilude dekoratiivsed pennid.
6.Algupärased akna- ja uksehinged ning ukselingid.
7.Keldriruumide ristvõlvid, silindervõlvid.
8.Algupäraselt säilinud profileeritud otstega sarikad ja toolvärgidetailid. Märkus: Kultuuriväärtuslikud detailide asukohad on märgitud plaanile lisas 2.

7. Muinsuskaitse eritingimused

1.Hoone katkised katuseosad konserveerida operatiivselt, et vältida katusekonstruktsioonide edasist lagunemist. Katusekonstruktsioonide avariilise seisundi tõttu tuleb remonttöid läbi viia arvestades rangelt ohutustehnika nõudeid.
2.Projekteerimisetapi käigus teostada hoone konstruktsioonide seisukorra hindamiseks ja fikseerimiseks ehitustehniline ekspertiis. Olemasolevad katusekonstruktsioonid kaardistada, märkides ära algupärased detailid, kahjustunud ja kõlbulikud detailid.
3.Säilitada, kindlustada ja restaureerida hoone kandekonstruktsioonid. Säilitada ja restaureerida olemasolevad kõlbulikud talad, sarikad, pennid ja toolvärgi detailid. Mädanikust kahjustunud ja puuduolevate katusekonstruktsioonidetailide asendamisel kasutada algupäraste detailidega sama ristlõikega ja samaväärset puitu.
4.Säilitada hoone olemasolevad gabariidid, katusekuju ja -kalle. Uueks katusekattematerjaliks valida eelistatuna punast tooni S-kujuga savikivikate või käsitsi valtsitud tsingitud terasplekk-kate.
5.Hoonele paigaldada värvimata tsingitud terasplekist ümarakujulised vihmaveetorud ja -rennid.
6.Hoone pööninguruumide kasutuselevõtu võimaldamiseks on ruumide valgustamiseks lubatud kirdepoolsele katuseküljele paigaldada puitraamidega katuseaknad. Edelapoolsele katuseküljele on lubatud paigaldada algupärase eeskujul kaarjad uukaknad (Lisa 1 foto 2).
7.Parandada viinavabriku kõrge korsten. Soovi ja võimaluse korral võib viinavabriku kõrge korstna taastada endise kõrgusega, kasutades olemasolevate tellistega võimalikult samaväärseid keraamilist telliseid. Taastatavad ja uued ehitatavad korstnad tuleb laduda profileeritud korstnapitsiga. Korstnapitsid katta tsingitud terasplekist valmistatud katteplekkidega.
8.Hoonele projekteerida ajastukohase stiiliga välisuksed. Säilitada ja restaureerida olemasolevad algupärased uksehinged, sealhulgas sepishinged. Uued hinged valmistada olemasolevate, algupäraste hingede koopiatena.
9.Olemasolevad algupärased aknad koos metallmanustega restaureerida. Asendatavad, uued aknad ja puuduvad metallmanused valmistada algupäraste koopiatena. Kõik avatäited valmistada puidust.
10.Taastada keldriukseks ava KA-4 koos sissepääsutrepiga.
11.Säilitada ja restaureerida väliskrohv. Parandused teha olemasoleva algupärase krohviga võrreldes võimalikult identse koostisega mördiga. Tsementmördiga tehtud parandused eemaldada.
12.Säilitada ja restaureerida fassaadidel kultuuriväärtuslikud detailid: akende- ja uste krohviraamistus, liseenid, nurgarustika, otsaviilude dekoratiivsed pennid, vintskapp hoone kirdeküljel.
13.Säilitada, taastada ja restaureerida kõik interjööri kultuuriväärtuslikud detailid: keldriruumide rist- ja silindervõlvid, algupärased puidust siseuksed koos metallmanustega.
14.Taastada, restaureerida siseseinte lubikrohviga kaetud pinnad. Nõukogude perioodil silikaattellistest ehitatud vaheseinad on lubatud likvideerida.
15.Hoone sise- ja välisviimistlusel kasutada traditsioonilisi materjale – puitu, maakive, keraamilisi telliseid, lubikrohvi ja -värvi, õlivärvi jms.
16.Vähendamaks hoone lähiümbruses suhtelist niiskust, tuleb territoorium hoida suvisel ajal niidetuna. Likvideerida hoone sokli kõrvalt isetekkelised puud.
17.Maapinda planeerida nii, et kirdeküljel keldriakende alaosa oleks maapinnast kõrgemal ning sademeveed voolaksid hoonest eemale.
18.Võimalusel taastada munakividega sillutatud sissesõidutee, säilitada ja remontida hobuste kinnisidumiseks paigaldatud betoonpostid.
19.Kultuuriväärtusega leidude ilmnemisel tööd peatada ja informeerida Muinsuskaitseametit (MuKS § 41).
20.Enne restaureerimist ja remonttööde tegemist kooskõlastada kõik ehitusprojektid Muinsuskaitseametis. Kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimused kehtivad kaks aastat.